Lugu on autori armastusavaldus Võrule (ja tema teistele armastustele). Proloogist selgub, et raamat koosneb ühe Võru puumaja seina vahelt leitud kirjadest. Üsna hiljuti kirjutatud ja aadressita. Tallinnast Võrru kolinud lauljanna Ingel räägib oma lugu läbi emale kirjutatud kirjade. Aga miks just kirjad ja miks just emale? Muidugi ei pea lugejale kõike ära seletama, kuid mul tekkis seda lugedes nii palju küsimusi. Miks jäid kirjad saatmata? Kus on ema, kas ta on elus? Kas ema kirjutas ka?

Kirjad on rohkem nagu blogipostitused. Igakuised kokkuvõtlikud kirjeldused aset leidnud sündmustest. Kujutlen, et nii on päris mõnus enda mälestusi kirja panna ja hiljem meenutada. Lugejana on tore igas kuus üks selline kiri läbi lugeda, kuid raamatusse köidetuna on sündmuste jada liiga tihe ja pealiskaudne.