Juhani Püttsepp: miks ei võiks tööd loomulikuna näival viisil korraldada?

Aastat 30 tagasi, kuumal suvepäeval väljusin Washingtoni allmaaraudteel kogemata ühe peatuse võrra enneaegu ja pidin lõõskava päikese all jalutama mõne kilomeetri, et jõuda oma sihtmärgini, Ameerika ajaloo rahvusmuuseumini.

Kohale jõudes olin palavusest nõnda küps, et ei märganud hoolikalt puhtaks küüritud klaasuksi ja põrutasin peaga nende vastu.

Siis istusin, muhk otsaees, pool tundi muuseumi kohvikus, rüüpasin lahkelt ulatatud veeklaasist ja tegin otsuse Ameerika ajaloo rikkaliku ekspositsiooniga sel päeval lähemalt mitte tutvuda.

Siiski ei lahkunud ma tagasi avenüüle tühjade kätega, sest olin kassast ostnud muusikakasseti “Heart songs of Black Hills woman”. Ma ei olnud ilma jäänud, ma ei kurvastanud, et president Lincolni must torukübar jäi nägemata, sest kodus sain maki pealt kuulata Suurele Vaimule pühendatud Dakota naise laule.

Millegipärast meenus see seik nüüd, mil olin oma kodukandi vallakeskuses Elvas külastanud loomasööda tootmise ettevõtet Scandagra.