Me oleme aastate jooksul paralleelselt kasvanud. Kõrvalt vaadates oled sa olnud selline jõuline kuju, vanasti mu jaoks rohkem vigurivänt, aga sa oled kogu aeg tugevamaks muutunud, su loojatee on kulgenud tõusvas joones. On see mingist ajast teadlike valikute küsimus? Keskendusid sa mingist hetkest rohkem ja panid rohkem tööd sisse?

Jaa, ma arvan küll, jah. Eks see ole lihtne tõde, mis meid mingis vanuses tabab. Uudishimu on nii suur, ja tahaks kõike teha, kõike kogeda! Tahaks ainult, et oleks äge. Ja siis ongi äge. Ja sõltuvalt iseloomust ja isiksusest – kuidas igaüks selle ägedaga hakkama saab, kuhu ta selle suunab. Mul läks vist väga hästi. Raske on ennast ju hinnata, nii kergesti võid mingites asjades eksida.

Mulle meeldis kõigest sellest väga joovastunud olla, ja teater pakkus seda väga palju. Kõik väljaspool teatrit oli ka joovastav! Ainult seikleks, ainult looks uusi tutvusi, mässaks! Põnev on jagada iga kord uuesti neid asju, mida see uus inimene ei tea, uuesti kogeda – see on väga erutav ega taha kuidagi lõppeda. Kui mingi töö ära teed ja see õnnestub, siis see joovastus on nii suur, et kohe järgmisel päeval ei saa alustada uuesti sellega, mida teinud oled.

Kui ma lavakasse sain, siis ma tundsin, et nüüd pole enam midagi vaja teha, sest ma olin lapsest saati tegelenud teatriga. Ma proovisin kõike: kaks päeva pinksitrennis, kaks päeva käsipallitrennis, kolm aastat korvpallitrennis, kolm aastat kung fu trennis. Kuus aastat laulsin tütarlastekooris Ellerhein...

See on müstika! Kuidas sa said laulda tütarlastekooris?

Kuni häälemurdeni. Seal oli teisi poisse ka, kõik teised läksid pärast RAMi, mina ei läinud. Nõukogude ajal käidi mööda koole ja valiti poisid ettevalmistuseks välja – ma olin tohutult uhke, et mind valiti. Järsku paistsin millegagi silma! Aga lõpuks selgus, et ma pole üldse laulja, sealt Ellerheinast öeldi, et mine parem näiteringi. Siis läksingi. Mul oli üsna varakult selge, et mäng ei ole tavaline mäng. Ma tahtsin midagi veel, midagi rohkemat. Ma tahtsin saada telelavastusse “Emili sõber” (tehtud raamatu “Inimkuues” järgi), aga ma ei leidnud seda kohta üles, kus casting toimus, lõpuks mängis seda rolli üldse nooruke Karol Kuntsel. Aga see tempel, pühamu, oli lavakunstikool. See konkurss oli toona ikka selline, et umbes 1500 inimest proovis ja 20 võeti vastu.