Neli kümnendit tagasi otsustas ameeriklanna, poliitikateadustes ja ajaloos kõrgharitud Sara Paretsky (74) muuta maailma. Ta pööras ümber tavapärased tõed ja lõi jõulise naisdetektiivi Warshawski, kes astus ellu raamatus “Ainult hüvitis”.
Kõva käega õiglane naine
Aasta oli siis 1982 ning naiste osaks oli lapsed, kodu ja köök, aga õhus võis tunda feminismi hõngu. Vaid Nõukogude Liidus võtsid naised uljalt meeste töid üle, keerasid traktorirooli ja lendasid kosmosesse, aga mitte läänes. Ja siis tuleb keegi Warshawski, kes on kõva käega ja lahendab probleeme nagu mees.
Warshawski pole malbe daam à la miss Marple, kes piidleb sündmusi eemalt. Ta on pärit politseiniku perekonnast, õppinud juristiks, kuid otsustanud eradetektiivi ameti kasuks kuritegevuse pealinnas Chicagos ning satub aina ohtlike sündmuste keskmesse. Ühtäkki sai õrnemast soost mitte kannataja ja ohver, vaid nende kaitsja, edukas meestetöö tegija. Tema jaoks pole probleemi astuda seaduseruumist väljapoole, peaasi et õiglus võidutseks. Samas ei ole Warshawski koomikutegelase laadi supernaine, vaid täiesti usutav persoon.
Mõistagi tulistas Paretsky nabakümnesse ja ta raamatud kerkisid peagi bestsellerite edetabeli etteotsa. Oli ju aeg, kui naised tõstsid pead ja leidsid, et on märksa enamat kui pelgalt õrnem sugu. Ning Warshawski näitas neile teed.
“Mul on olnud õnne,” tunnistas Paretsky ühes intervjuus. “Kui oleksin loonud V. I. (ta nimetab Warshawskit eesnimede Victoria Iphigenia initsiaalide järgi – J. M.) kuuekümnendail, jäänuks ta märkamata. Aga ma juhtusin seda tegema siis, kui feminism oli teise laine kõrgpunktis ja maailm vajas sellist tegelast.”
Feministliku ideaali prototüüp
Tegelikult andis Paretsky oma romaanide peategelasele, keda nimetatakse kirglikuks ja elektrifitseerivaks, üle peegeldused iseendast. Ka Paretsky on sotsiaalse õigluse eest võitleja ega tee seda pelgalt kirjasule abil, vaid kuulub mitmesse organisatsiooni ja ühingusse, kaitstes nii naisi kui ka rassilise diskrimineerimise ohvreid.
Warshawski on pärit politseiniku perekonnast, õppinud juristiks, kuid otsustanud eradetektiivi ameti kasuks kuritegevuse pealinnas Chicagos ning satub aina ohtlike sündmuste keskmesse.
Kahjuks on Paretsky, kes on avaldanud 19 Warshawski romaani, viimase neist mullu, Eestimaal põhjendamatult varju jäänud, kuigi suur hulk ilmakuulsaid krimikirjanikke nimetavad teda üheks oma iidoliks. Maakeeles on ilmunud ainult kaks Warshawski saagat ja sedagi ammu-ammu. Ehk puhub Maalehega ilmuv “Ainult hüvitis” söed hõõgvele.
Esimeses Warshawski loos kisub pealtnäha lihtne tööots väga kiiva: isa palkab detektiivi otsima poja kadunud silmarõõmu, kuid V. I. leiab hoopis noormehe surnukeha, mispeale kaob isa jäljetult. Pisut uurimistööd ja selgub, et klient polnud hoopiski tapetu isa ning kadunud tüdruk on suures ohus. Seega peab Warshawski ennast säästmata kuritegelikule maailmale vastu astuma.
Kriitikud võtsid Warshawski hästi vastu ning autorit kiideti krimiromaanide feminismiga vürtsitamise eest. Samas tõdeti, et on tavapäratu tõsta nii jõuliselt esile iseseisev ja sõltumatu naine, feministliku ideaali prototüüp, kes on lahutatud ega torma järgmisse suhtesse ehk mehe kaitse alla. Traditsioonidest kõrvalekaldumine on seegi, et naine, kes peaks olema nõrgem kui mees, saab ohtlikes olukordades, kuhu autor Warshawski asetab, suurepäraselt hakkama just tänu füüsisele ja vaimu vägevusele.
“Leian, et naised peavad olema enesekindlamad, ja loodetavasti julgustab V. I., kes suudab end kaitsta nii jõu kui sõnaga, neid seda tegema,” selgitas Paretsky ühes toonases usutluses, miks ta õrnemast soost eduka detektiivi lõi.
“Ma ei väida, et naised oleks paremad kui mehed, küll aga seda, et nad on võimelised tegema kõike seda, mida mehedki.”
1. aprill – Ann Cleeves, “Ronkmust”
15. aprill – Elizabeth George, “Pääsmiseks paljudele”
29. aprill – Dick Francis, “Raami sees”
13. mai – Caroline Graham, “Mõrvad Badger Driftis”
27. mai – Louise Penny, “Vaikelu”
10. juuni – Ian Rankin, “Peitusemäng”
25. juuni – John Grisham, “Aguliadvokaat”
8. juuli – Benjamin Black, “Christine Falls”
22. juuli – Ann Granger, “Ärata surnud”
5. august – Charlaine Harris, “Tõelised mõrvad”
19. august – Sara Paretsky, “Ainult hüvitis”
2. september – Alexander McCall Smith, “Kalahari masinakirja kool meestele”
16. september – Mick Herron, “Äraaetud hobused”
30. september – Peter Robinson, “Ripporg”
14. oktoober – Antti Tuomainen, “Jänesetegur”
Raamatute tutvustused ja tellimisinfo leiate veebilehelt Maaleht.ee/krimisari.
