| Piibujutt | Kandliku |
Kandliku, veidi üle kümnehektarise koha Aaviku talu naabruses, ostis rätsep Ants Eesti Vabariigi alguses. Lüheldane ümarik rätsep võttis enda juurde rentnikuks lesknaise Kati koos kahe tugeva täiskasvanud pojaga, kes raskemad talutööd ära teha aitasid.
Ants ei olnud eriline puhtusearmastaja ning Kati tegi tihtipeale ukse ja aknagi lahti, et tuba tuulutada, mispeale Ants Katile soovitas: „Mine sinna põllu otsa, keera tagumik vasta tuult, lase küürakile, viska sabad üle pea ja tuuluta nõnda kaua, kuni tuul suus vilistama hakkab.“ Kui Kati neid Antsu soovitusi minu vanaemale rääkis, olla ta uhkelt nimetanud oma poegade abi Antsu korralekutsumisel, öeldes: „Noh, Kusti tegi paar võtet ja Ants oli padade peal…“ Kati pojad, vennad Liivamehed, olid tolle aja tunnustatud maadlejate nimekirjas.
1950. aastate algusest mäletan Antsu, kui ta käis meilt piima viimas – tuli ikka jutuga, et tahab kaimu kaeda. Ükskord oli tal kaasas arveraamat, nagu ta ise nimetas. Selles pidi olema täis-, pool- ja veerandpruutide rehnut, mida mulgi soovitas pidama hakata. Et ma sel ajal neid kritseldusi lugeda ei osanud, ei tea öelda, millises pruutide tulbas oli Kati, kes sõja tulles Kandlikust lahkus. Aga kahetsen, et esimesse klassi minnes Antsu õpetuse unustanud olin ja see alles nüüd meelde tuli.
