Üks Lennart Meri kinnismõtteid on leidnud vähe meenutamist ja rõhutamist. Nimelt tavatses ta eravestlustes, aga vahel ka veidi laiemas seltskonnas väljendada sügavat muret Eesti pärast. See oli tal alaline käivitav kammertoon, milles oli teatavat kibestumist, aga siiski mitte lootusetust. Nii elukogenud inimese suust tundus see seisukoht toona kummaline ja pisut häiriv, kuna mure Eesti pärast oli 1990ndatel õieti üsna arusaamatu: oli ju riik äsja taastatud, laulva revolutsiooni eufooria polnud lahtunud, oma riik tundus uus ja kindel, rahvuse ja kultuuri tulevik ning selle kindlustamise idee oli raiutud põhiseadusesse. Meie üle valitsesid meie enda demokraatlikult valitud valitsejad ja põhiseaduse raamides kirjutatud seadused ning nende alusel üles ehitatud tuttuus riigiaparaat, ametnike silmad särasid ja tulevik tundus helge. Meid valitseti õhinaga. Teadsin ja tundsin seda nii noore kodaniku kui ka algaja riigiametnikuna peaministri juures töötatud aastaist.

Miks muretses elukogenud president “õhtuti salaja” Eesti püsimajäämise pärast? Muidugi oli selles ajakohast geo- ja julgeolekupoliitilist tunnetust, seda, mis viis meilt välja Vene väed ja meid ennast aastate pärast NATOsse ja Euroopa Liitu. See oli vabaduse akna tunnetamine, mida väljendas tees “Eestile kui väikeriigile on antud vähe aega”, mis viitab tillukese ajaraami ärakasutamisele, et saaksime sealt läbi pugeda vabasse maailma. Selleks tuli vastu seista nn oblastimentaliteedile ja käituda ja olla igal hetkel riik.

Aga see oli samavõrd ka mure meie enda hoolimatuse või laiskuse pärast, et me ei mängiks käest oma poliitilist aaret — omariiklust. Oma riigi nimel tuleb vaeva näha. Muutuma pidi veneaegne mõisaköiementaliteet, ja siit sugenes ka kuulus tees, et riik peab töötama 24 tundi ööpäevas, ning samuti vankumatu postulaat, et riik on meil üks ja järjepidev. Nii ei tohi me ka üle tähtsustada 20. augustit, kui ka nüüd, turvalised 30 aastat pärast saatusepäeva 20.08.1991, armastame me kõik end selle päeva paistel soojendada.