“Muidugi on need päevad mul siiani selgelt meeles,” sõnab endine riigikogu esimees Ene Ergma. “Veetsin ju esimese öö barrikaadidel.”

Moskvasse oli ta 1991. aasta augusti keskel sõitnud poolelioleva teadusartikli pärast (Ene Ergma oli siis Tartu Ülikooli teoreetilise füüsika ja astrofüüsika kateedri professor). 19. augusti hommikul helistas artikli kaasautor, teatas putšist ja soovitas teleri käima panna.

Seal oli esmalt matuselise näoga “Vremja” diktor ja siis näidati “Luikede järve”, millest võis aru saada, et Nõukogude Liidus on midagi tõsist lahti.

Koos sõbratariga, kes oli Astrosoveti (NSV Liidu astronoomiateadust koordineeriv organ — toim) teadusraamatukogu juht, sõideti otsekohe tema töökohta, mis asus Kremlist 500 meetri kaugusel.

Õhkkond oli ärev, infot keeruline saada. Räägiti, et tulevad tankid. Ühiselt vaadati telerist, kuidas värisevate kätega Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee esimees Gennadi Janajev loeb ette teadet Mihhail Gorbatšovi terviseprobleemist ja annab teada, et Gorbatšov ei saa ajutiselt riiki juhtida. Õhtupoole mindi ühiselt Valge Maja juurde, kus töötas valitsus. Siis olid tankid juba Punasel väljakul.

“Ja kui üks hakkas kohe minu kõrval pöörama… No ausalt öeldes kukkus süda saapasäärde. Kui vaatad tanki filmist, siis ei ole nii hirmus. Aga kui see kohe su kõrval tuurid üles võtab, on hoopis teine asi,” meenutab Ergma.