Hannes Rumm: kirjandus, mis 30 aastat tagasi lõi ühiskonnas ühtse väärtusruumi, pole eestlaste jaoks enam oluline

| KOLUMN |

Luuletaja Jaan Kaplinski lahkumine 8. augustil rääkis vähemalt minu jaoks kõnekalt ühest olulisest pärast taasiseseisvumist toimunud nihkest eestlaste teadvuses: ühe inimpõlve jooksul on mõned olulised asjad marginaliseerunud.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Uuema aja kangelased on paremal juhul idufirmalised ja halvemal juhul influentserid-suunamudijad. Paremal juhul kogu Eesti jaoks, sest idufirmade tegevus ühendab sageli soovi nii ise rikkaks saada kui ka ühiskonna jaoks uusi väärtuseid luua. Kindlasti mõjuvad idufirmalised rollimudelina gümnaasiumilõpetajatele palju paremini kui influentserid, kelle eneseeksponeerimine iga hinna eest võimendab enamasti rumalust.

Kindlasti on Eesti jaoks parem, kui tänavused gümnaasiumilõpetajad näevad oma tulevikku idufirmades ja laiemalt ettevõtluses, erinevalt sajandivahetusest, mil nutikaimad noored nägid kõige kiiremat ja turvalisemat teed helgesse tulevikku avaliku halduse õppimises.

Jaan Kaplinski uskus vajadust otsida ja leida tasakaal. Loomuldasa tasakaalustuvad ka ühiskonnad ning nagu kirjutas luuletaja: „Valgus ei saagi vanaks/ valgus on ikka uus/valgus on see mis paistab/ kaugel tunneli suus.”