Margus Mikomägi: vabadus on plahvatuse laps

| JUHTKIRI |

Mälu mängib vingerpussi. Alati. Tänases Maalehes räägivad kolleegid, kus nad olid ja mida mõtlesid 30 aastat tagasi, siis, kui Eesti taas vabaks sai. Mõtlesin, et kirjutan ka, aga jätsin kirjutamata, sest kaks mälupilti kuidagiviisi kattusid ja said üheks.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Tahtsin kirjutada, et olin Raelas, siis veel isa maakodus. Ja siis äkki tuli üsna samasugune mälupilt, kus loen “Sinuhet” Raela majakese suure ahjuga toas, ainult et see on sellel päeval, kui Leonid Brežnev suri.

See, et mul on oma maa, tuleb vahel ikka meelde. Olen oma vene sõpradega arutanud, kuidas on meil ja neil. Olen püüdnud neile selgitada, et meil ja neil on olukord riigis üsna sarnane. Ja alati nad vaidlevad vastu.

Kord – sellest on ikka juba 20 aastat – leppisin ühe sealse sõbra jutuga, et meie vabadus on etem kui nende oma. See oli siis, kui ta kogutud säästud seal lihtsalt kadusid. Pank pandi kinni ja kuhugi see seal hoitud raha läks. Kindlasti mitte neile, kellele see kuulus. Katsusin korra ikka vaielda ka, küsisin, miks ta usub, et meil pankadega nii ei või juhtuda. Mitme pangaga ju uuesti iseseisvaks saanud Eesti algusaastail nõndaviisi ka läks. Me istusime minu kuuri all, sõime kala. Ja siis sõber ütles, et nende ja meie vabaduse vahe on selles, et riik mu maad minult vägisi ära võtma ei tule. Neil aga ei saa kunagi kindel olla, millal see juhtub.