Käigul, mille saatjaks olid kümned, kui mitte sajad nõudlikud sääseemandad ja lämbe suveõhk, kostus mu kõrvu häälitsusi, mida polnud juba üle poole aasta trehvanud. Meie metsades toimetab aasta ringi sulelisi, kes võivadki enamiku ajast vaikselt nokitseda, ent kui nad noka peaks avama, ei jää see kahejalgsetel märkamata.

Suure peitlitaolise nokaga mänsakud võivadki enamiku ajast olla vaiksed.

Olenevalt hooajast tegutsevad nad kas kuuse- ja männikäbide või pähklite ja marjade kallal. Küllap jäid sel suvisel käigul mu raja äärde noorlinnud, keda vanemad pidevalt nokatäitega varustasid. Sarnaselt valjuhäälsete pasknääridega, kes samuti sageli just tihedates kuusetukkades järelkasvu eest hoolitsevad, hoiavad hakimõõtu mänsakudki varakevadest hilissuveni pigem madalat profiili ja häält teevad harva.