Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Aeg-ajalt on ikka ju hea ekstreemsusi kogeda. Mõnele piisab karussellist, teine tahab Ameerika mägede kogemust. Vahelduseks ju hea, kas pole? Just vahelduseks, sest vähemalt minul ei ole veel olnud õnne kohata kedagi, kes naudiks püsivalt kestvat ekstreemsust. Ilmastiku ja kliima kontekstis aga on just äärmuslikud ja ohtlikud ilmastikunähtused need, mida tulevik meile veelgi rohkem pakkuma hakkab. Faktiliselt on tuvastatud, et vähemalt 1950. aastast on kuumusega seotud ekstreemsed olukorrad muutunud nii sagedasemaks kui ka intensiivsemaks.

Sama kehtib laias plaanis ka muude ohtlike ilmastikunähtuste esinemissageduse ja tõsiduse kohta. Näiteks või troopilised tormid, mille puhul näeme nende nihkumist varasemast kaugemale. Suure kindlusega saab prognoosida nii tormide esinemissageduse kui ka neis puhuvate tuulte kiiruste kasvu. Veelgi enam – on põhjust arvata, et fenomenaalne olukord, kus samal ajal esineb või ühele järgneb kohe teine tervist või vara otseselt kahjustav ilmastikunähtus, muutub sagedamini esinevaks trendiks. Oodata on kõrbe laienemist Vahemere-äärsetes maades, kõvemaid sadusid ja sombust ilma Põhja-Euroopas.

Eesti loodus on õnneks endiselt mitmekesine, ilm taluvuspiiridesse jäävalt variatsioonirohke ja pakub rõõmu eristuvatest aastaaegadest. Eesti näib ideaalne paik, kus olla, ja see paneb lihtsasti mööda vaatama kõigest pisut kaugemal aset leidvatest hädadest. Siiski näeme, et Eesti pikaajaline keskmine temperatuur on alates 1961. aastast stabiilselt tõusnud.