Ühe sellesse teemasse sobituva loo rääkis mulle hiljuti Ülo Vooglaid. See oli lugu Tartu ülikooli sotsioloogialabori päevilt. Ta jutustas selle nii kuu aega enne Jaan Kaplinski surma. Hästi lühidalt. Ülo võttis Jaani tööle. Siis märkas, kuidas Jaani kohalolu kõigi labori inimeste tööd segab. Kui Jaan tööseltskonda ilmus, siis kogunes tema ümber alati vestlusring. Need teemad, millest räägiti, olid nii põnevad ja huvitavad, et vestlused ei tahtnud lõppeda.

Selle asemel et Jaan Kaplinski töölt lahti lasta, otsustati, et ta tehku tööd kodus ja käigu kohal üks kord nädalas pärast lõunat. Ja nii võitsid kõik. See on mõistlikult organiseeritud kaose näide mu meelest.

Kui ei oleks õnnetusi, siis kuidas me mõistaksime õnne? Kui ei oleks kaost, siis kuidas me saaksime aru, mis on kord?