Wilsoni teose puhul rõõmustabki see, et kirjutaja suudab igas peatükis üht kindlat ja selget fookust hoida ega kisu meid kõikvõimalikesse nurgatagusteesse, kuhu tal õnnestus uurimistöö käigus jõuda. Ei, ta valib välja inimajaloo tähtsaimad linnad ja keskendub neist lugu jutustades kõige enam iseloomustavatele asjadele. Muidugi on see valik subjektiivne, sest näiteks Roomast ülevaadet kirjutades võiks ju vabalt tekkida soov pajatada kõigist neist kireva elulooga keisritest, gladiaatoritest, samuti amfiteatritest ja templitest, aga Wilson võtab fookuseks termid.

Ta näitab ilmekalt, kuidas toonane linnaelu keerles suuresti just kümbluspaleedes, kus saunatamise ajal korraldati ära ka kõik asjad, mis vajasid kokkusaamist ja suhtlemist, alates äriasjadest kuni armusuheteni.