“Mul oli ligipääs suurele hulgale informatsioonile, mida Taliban ihaldas. Samuti oled sa rahvusvahelise organisatsiooni jaoks tööd tehes Talibani silmis reetur,” kirjledab ta.

Taliban tungis toona tema kodupiirkonda Põhja-Afganistanis järjest jõulisemalt.

Ühel päeval kontoris töötades helises Fatima kolleegi telefon. “Ta tõusis püsti ja hakkas värisema. Me saime juba siis aru, et asi on halb. Pärast kõne lõppu ta lihtsalt istus ja vaikis. Ta sai kõne Talibanilt. Nad ütlesid, et me teame, kes sa oled ja kus sa elad. Nad nõudsid talt informatsiooni töö ja kolleegide kohta. Keeldumise korral lubasid teda külastada.”

Telefonikõned Talibanilt polnud Fatima sõnul juba toona päris ebatavalised. “Kui Taliban ütleb, et ta külastab sind, siis ta seda ka teeb. Afganistanis elades on tavaline, et inimestel on hädaabikott koos, et vajadusel kohe põgeneda.”

Naise sõnul valdas neid kõiki pärast telefonikõnet loomulikult paanika. “Me mõtlesime kohe, kuhu minna, kus varjuda. Juba siis, kui Taliban tungis lainetena eri piirkondadesse, olid inimesed väga hirmunud. Praegu toimuv on aga hoopis teisel tasemel. Nad on kõikjal ja kellelgi pole enam kuhugi väga pageda.”

Afganistanis elavad inimesed kustutavad ja tühjendavad praegu oma sotsiaalmeedia kanaleid, et Taliban leiaks nende kohta võimalikult vähe informatsiooni.

“Kõik kardavad, et iga hetk võib käia koputus ja neilt hakatakse eelneva elu kohta aru pärima. Süüdistama, et kaks aastat tagasi ütlesid sa seda või suhtlesid temaga. Kuna Talibanil on nüüd juurdepääs andmebaasidele ja arhiividele, saavad nad inimeste öeldut ka faktiliselt kontrollida. Sellepärast ongi inimesed kohutavas paanikas.”