Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Ülipõnev oli lugeda üle jutukogu “Kukepoks” nimilugu, mis räägib kiusamisest, ebaõiglustundest, solvumisest, kättemaksuhimust, vaadates seda ka veidi (enese)iroonilise pilguga: “”Vähe lugupeetud uute poksikinnastega limpslõug. Üldse mitte austatud kantpea ja täitsa põlatud pruntsuu. Te solvasite mind koledal kombel ja kättetasumiseks kutsun ma teid kolmikhüppes välja. Esimesena hüppab limpslõug ... hüpe loeb. Oh-oh-hoo! Ainult kuus meetrit. Teisena pruntsuu ... eh-eh-hee ... üleastumine ja null meetrit. Kolmandana kantpea ... ah-ah-haa ... kõigest viis meetrit.”

Umbes niisugune oli kõne, mille Reedik jõudis mõttes maha pidada, kui ta võimlast tagasi tänavale lonkis. Ta krimpsutas nägu. Kui lihtne on teistele soovitusi jagada! Kuidas pidi ta need kolm staadionile saama? Ja mis kättemaks see on, kui tema, Reedik, kas või meetrit neli neist päntajalgadest kaugemale hüppab?”