Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!


See võib tunduda lihtne, aga valmis kujul vastuseid pole kusagil olemas ning iga filmi teekond on ainulaadne ja kordumatu. Dokumentaalfilmide režissöör Kersti Uibo ütleb, et dokid on aja märgid, jäädvustavad seda, kuhu kergelt sisse ei pääse.

Uibole meenuvad esmalt stseenid Mark Soosaare filmist “Isa, poeg ja püha Toorum” (1997). „Näen hantide šamaani ja ta naist. Vana mees ja naine on kokku kasvanud kui oksad puul. Olen neil inimestel justkui külas käinud, nende juures söönud-joonud. Ja kuigi suhu ei saand midagi, jätsid nad mu hinge jälje. Seda tänu Soosaarele, keda soojalt vastu võeti ja usaldati,“ selgitab ta.

Veel meenub Kersti Uibole Edvard Oja tagumik filmist “Autoportree emaga” (2000).