Tänu digiallkirjadele hoitakse aastas kokku kaitsekulutuste jagu raha
(13)
Tänapäeval ei kujuta me elu ilma ID-kaardita ilmselt enam ettegi. Kaart kõlbab kasutada nii rahaasjade ajamisel, poes kliendikaardina, Euroopa Liidu piires rännates kui ka paljudes muudes kohtades. Digiallkirjad ja X-tee kasutamine on muutnud mugavamaks loendamatu hulga Eesti inimeste elu. Ometi oli lähiminevikus aeg, mil ironiseeriti, et kui selle plastkaardiga muud teha ei saa, võib võid leiva peale määrida ...
„Eesti on ID-kaardi kasutamises maailmas esirinnas,” märgib Euroopa Parlamendi liige Andrus Ansip ja toob välja, et selle taga on rida õigeid otsuseid. Üks neist oli kahtlemata see, et Eesti muutis ID-kaardi algusest peale kohustuslikuks dokumendiks. Pass, meie mõistes sisuliselt reisipass, võis olla, aga ID-kaart pidi olema igaühel, titest raugani. Võrdluseks – Soome jättis ID-kaardi kasutuse vabatahtlikuks ja seal on loodud ka märksa vähem võimalusi sellest kasu saamiseks.
Riigiga suhtlemine on ajasäästlikum
Rahakoti vahel käiva kaardikese näitamine teeninduses ja kaubanduses on tegelikult jäämäe tipp. ID-kaart ja sellega kaasnevad võimalused digitaalses suhtluses hoiavad kokku arvestataval hulgal aega ning teevad inimestele riigiga suhtlemise märksa kergemaks.
Andrus Ansip selgitab, et Eesti Vabariigis kehtib põhimõte, et riik võib ühtesid andmeid küsida ühe kodaniku või ettevõtte käest ühe korra – edasi peavad need olema digitaalselt korduvkasutatavad. „X-tee on universaalne andmevahetuse platvorm, mis võimaldab turvaliselt asutuste vahel teavet pärida ja vahetada,” ütleb Andrus Ansip ning lisab, et ajasäästlikkus puudutab nii üksikisikuid, ettevõtteid kui ka riigiametnike tööd – bürokraatiat on võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega väga palju vähem. Nii näiteks võib Eesti turist Hispaanias autot laenutades olla üpris üllatanud, kui ID-kaardist ei piisa ja ta peab esitama füüsilise juhiloa.
Digiallkirjade kasutama hakkamine võttis omajagu aega. Eesti kõige esimeseks digiallkirjastatud dokumendiks sai infotehnoloogiaalase koostöö leping Tallinna ja Tartu vahel – allkirjad andsid aastal 2002 linnapead Edgar Savisaar ja Andrus Ansip.
Andrus Ansip meenutab, et esimesed miljon digiallkirja anti kuue aasta jooksul. Kui aga kehtestati andmete ühekordse küsimise põhimõte, võeti digiallkirjastamise võimalus kiiresti omaks ja õige pea kasutati seda enam kui miljon korda nädalas.
„Tänu digiallkirjastamise võimalusele hoitakse Eestis kokku üks töönädal aastas. See teeb 2% SKPst, mis on võrdne näiteks Eesti kaitsekulutuste summaga,” selgitab Ansip.
Nüüdseks on ID-kaardi abil antavatele digiallkirjadele lisandunud veel võimalusi – mobiil-ID ja Smart-ID on veelgi kasutajasõbralikumad.
Digirevolutsioon on uus reaalsus
Ka Andrus Ansip kinnitab, et tööpõld Euroopa Liidu digitaalse arengu teemal on endiselt lai ja ees ootab mitmete keeruliste väljakutsete lahendamine. Temagi viitab ühe sellise näitena digiretseptidele. Neid saavad arstid välja kirjutada igas ELi liikmesriigis, kuid kogu liidu peale toimib nende ristkasutus üksnes Eesti ja Soome vahel. Kui aga näiteks eestlane sõidab Rootsi või rootslane Soome või kreeklane Eestisse, peab tal vajalike ravimite väljaostmiseks olema paberil retsept, sest digiretseptid praegu teiste riikide vahel ei toimi.
Siiski on Marina Kaljurand kindel, et aastaks 2030 peab Euroopast saama digi-Euroopa, mis on iseseisev ja sõltumatu, innovaatiline ja konkurentsivõimeline, kaitseb meie kodanike õigusi ja vabadusi ning on eeskujuks rahvusvahelisel tasandil.
Arenguruumi on veelgi
Andrus Ansip on veendunud, et ELi konkurentsivõime säilitamiseks ja arendamiseks on kõigil liikmesriikidel, sealhulgas Eestil, veel palju arenguruumi.
Lähema aja näitena soovitab ta meenutada segadusi vaktsiinide perearstidele toimetamisega, kui tohtrid tihtipeale terve oma vaba päeva kabinetis valves pidid istuma ja kokkuvõttes ikkagi vale koguse vaktsiini said.
„Kui tellid Boltist või Woltist kaks pitsat, siis pole mõeldav, et saad ühe või neli või pead pool päeva ootama – võid rakenduse kaudu reaalajas jälgida, kaugel tellimus on,” toob ta lihtsa võrdluse ja lisab, et riik peaks suutma samal tasemel teenust pakkuda.
Marina Kaljurand märgib, et ELi digipöörde elluviimine ei saa siiski olema kerge – 27 liikmesriigil on oma digitase ja digikogemused ning inimestel erinevad ootused. „Oluliseks on ja jääb usaldus kõigi digisfääris tegutsejate vahel: riigi ja kodanike, riigi ja erasektori, teenuste pakkujate ja klientide jne vahel. ELi digipöörde edukuse eelduseks on liikmesriikide poliitiline tahe, ühine tegutsemine ja kodanike usaldus,” ütleb ta.
Artiklisarja toetab Euroopa Parlament.
