Pihlakamarjad maitsevad paljudele sulelistele kohe nii väga, et kuuldavasti meelitasid vanasti linnupüüdjad lindusid püünistesse just nimelt pihlakamarjadega. Ka mina püüan pihlakate abil tiivulisi, kuid mõistagi fotodele.
Kui rästad robistavad pihlakaid tervelt alla, siis leevikesed noolivad vaid pihlakates leiduvaid seemneid ja pehme osa voolab nokka mööda maapinna suunas. Väga palju leidub pihlakakobarate vahel leevikeste noorlinde, kes vanematelt leevikestelt endiselt toitu manguvad. Näib, et vanemad on võtnud hoiaku, et nemad enam poegade toitmisega ei tegele ja viimased otsigu juba ise toitu.
Kuna pihlakad on praegu nõutud kaup, ei pane linnud tihtipeale pahaks, kui mõne puu all vaikselt seista ning pihlakasõprade tegemisi jälgida – peaasi on mitte valge lärakaga pihta saada.