| JUHTKIRI |
Iga-aastane riigieelarve on valitsuse tähtsaim tööriist Eesti elu korraldamisel. Täna annab valitsus aga 2022. aasta eelarve eelnõu riigikogule olukorras, kus meie ühiste tulude ja kulude selgus on ilmselt ajalooliselt madalpunkti jõudnud.
Professor ja parlamendisaadik Uno Mereste (1928–2009) võitles omal ajal seaduste arusaadavuse eest. Tema mõte oli, et seadused üldjuhul peaksid olema kirjutatud nii, et põhikooli lõpetanud inimene on võimeline neid mõistma.
Ma ei tea, mida öelnuks Uno Mereste praegusaja riigieelarve kohta, aga omaette märk on see, et selle läbipaistmatusest ja arusaamatusest kõneldakse juba kõigil tasemetel, kes eelarvetegemisega kokku puutuvad – parlamendis, valitsuses, riigikontrollis. Riigikontrolör Janar Holm kirjutas kaks aastat tagasi 2020. aasta eelarve kohta: “Oli aeg, kus eelarverida seaduses näitas seda, kui palju ühele või teisele ministeeriumile raha eraldatakse. Nüüd sellist rutakat järeldust arvujada lugedes teha ei saa.” Peen inglise laadis huumor, aga naerma väga ei aja...
