Paljudes talumajapidamistes oli 20. sajandil ja kuskil on ilmselt tänapäevalgi sel päeval nimega seotud sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut.

Üldiselt oligi tegemist päevaga, millal lõppes valge ja soe suveaeg. Mihklipäevast alustati talviste tähtpäevade arvestamist (mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu).

Oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks.

Päevale andis ilmet mihklilaat kui oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik. Seal joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja räägiti-kuulati laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema.

Peipsi-äärsetes ja Setumaa külades kestsid pühad kolm päeva: käidi sugulastel külas ja pidutseti.
Looduses kapsas veel kasvab, sääsed aga hakkavad magama jääma.

Kuna oli püha, siis tööd ei tehtud, aga otseseid keelde polnud.

Päevale on nime andnud peaingel Miikael.
Miikaeli kultus sai alguse idapoolsetes maades, kus ta oli haigete kaitsja. Võimas ilmutus 5. sajandil Gargano mäel Itaalias aitas Miikaeli kultust läände levitada. 29. septembri pidustused tähistavad talle pühendatud kiriku pühitsemist Rooma lähistel. Walesis saavutas ta suure populaarsuse 10.-11. sajandil, Inglismaal keskaja lõpuks – talle on pühendatud 686 kirikut. Temaga seotud tähtpäevadest suurim ongi 29. september, mida nimetatakse ka püha Miikaeli ja kõigi inglite päevaks.