Kultuuri aitab elus püsida ka tagasivaatamine. Kui lähiaastate teatri peale mõelda, siis meil õnneks seda mõtestatud tagasivaadet on. Lavastused Voldemar Pansost ja Kaarel Irdist; raamatud nii Pansost kui Irdist; teatrilavale on jõudnud Konstantin Pätsi elu. Muusikast meenub kohe Heino Elleri loomingu taasavastamine. Ikka mängitakse-lauldakse Veljo Tormise heliloomingut. Lennart Meri on koos Ivan Oravaga meid laval rõõmustanud. "Vaimude tunnis" on Mati Unti meeles peetud. Oli suurlavastus Jaan Krossist... Eespool terendab Juri Lotmani sajanda sünniaastapäeva tähistamine, ning olen kuulnud kaht plaani ta elu ja mõtteid lavale tuua.

Mart Kivastikul ilmus äsja "Sure, Poisu!", romaan Johannes Vares-Barbarusest. Mõttekoht on, kas okupeeritud Eesti esimest peaministrit saab eelnimetatud suurmeestega ühte ritta panna? Kas Johannes Vares on kangelane või mitte, paneb küsima juba raamatu kaanekujundus, kus Edward Lõnguse kuulsaks saanud grafiti „Sure, koer!”. Seal Oskar Lutsu „Kevade” Toots ja Arno püstolitega. Oli siis Vares Poisu või koer?

1936. aastal Saksamaal Berliinis peetud olümpiamängudel, kui Kristjan Palusalu maadles sakslasest vastasega olümpiakulla pärast, vaatas seda matši ka Adolf Hitler.

Lavastust “Palusalu” mängitakse Voose külas Voose Päikesekodus, oktoobris veel kaks etendust, ja on lootus, et järgmisel suvel mängukorrad jätkuvad. Lavastuse tõi välja Piibe teater, mille asutaja ja juht on Arlet Palmiste.