Jüri Arrakut ei ole võimalik ammendavalt kokku võtta. Mikkeli muuseumis paari tunni jooksul kunstnikuga juteldes kohtasin mitut Arrakut – noormeest, kunstnikku, filosoofi, trikitajat, õrritajat ... vana tarka elurõõmsat meest.
Artikkel ilmus Maalehes 2021. aasta oktoobris.
Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!
„Mul on üks lugu kirjutamata!” ütleb Jüri Arrak, seistes keset Mikkeli muuseumi näitust „Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid”. Ja juhib mu keset saali olevasse eraldi ruumi, et näidata ja rääkida: „Need pildid saatsin ma postkaartidena välismaale. See oli seitsmekümne teisel aastal.”
Arrak tõstab esile just selle, üheksast pisikesest guašimaalist koosneva komplekti. Need tööd näitavad Nõukogude Eesti kunstnike ja isiklikult tema soovi murda oma kunstiga läbi raudse eesriide. 45 aastat hiljem saatis väliseestlane Jakko Abel need 16×22 maalid kunstnikule mälestuseks tagasi. Ta oli need maalid kahepoolselt raamida lasknud, et säiliks ka tagumisel küljel olnud tekst. Kunstnik ise on 2018. aastal kirjutanud, et maalid on üsna iseloomulikud tema tolleaegsele käekirjale: „...ning – nii üllatav kui see pole, üsna sarnastel teemadel minu praegusele loomingule.”
Miks just need pisikesed maalid sulle tähtsad on?
Välismaale ei tohtinud siis pilte saata. Tegin niisuguse nõksu, et saatsin sõpradele Ameerikasse suured postkaardid. Need aga olid miniatuursed maalid. Kirjutasin taha: "Tere, sõbrad, tuhat musi!" Et las KGB loeb.
Kui vana siis olid?
See oli 1973. aastal. Olin 37. Täitsa vana mees juba. Mõni peaminister on 37aastane.
Ja mis lugu sul kirjutamata on?
Kunstikogujatest. Minu arvates kunstikogujad on väga suur vahelüli vaataja ja kunstniku vahel. Kunsti ostetakse ühekaupa, tööd lähevad Austraaliasse, Soome, Võrumaale, Virumaale, Valka. Igal pool on üks pilt, ja nii nad kaovad ära. Kogujad koguvad kokku. Ja nii jääb looming alles.
Kas seda näitust nähes polnud tunnet, et ahhaa, olen sellise töö ka teinud?
Päris nii tobu ma ei ole. Aga huvitav oli küll vaadata mõnd pilti, mis on tehtud kuuekümnendatel. Nüüd siis juba 60 aastat tagasi. Siin on elu detailid üles maalitud. „Vaatajad“, see oli mul esimese personaalnäituse pilt 1970. aastal. Seda lugu tead, miks see näitus toimus üldse?
