Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

„Mul on üks lugu kirjutamata!” ütleb Jüri Arrak, seistes keset Mikkeli muuseumi näitust „Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid”. Ja juhib mu keset saali olevasse eraldi ruumi, et näidata ja rääkida: „Need pildid saatsin ma postkaartidena välismaale. See oli seitsmekümne teisel aastal.”

Arrak tõstab esile just selle, üheksast pisikesest guašimaalist koosneva komplekti. Need tööd näitavad Nõukogude Eesti kunstnike ja isiklikult tema soovi murda oma kunstiga läbi raudse eesriide. 45 aastat hiljem saatis väliseestlane Jakko Abel need 16×22 maalid kunstnikule mälestuseks tagasi. Ta oli need maalid kahepoolselt raamida lasknud, et säiliks ka tagumisel küljel olnud tekst. Kunstnik ise on 2018. aastal kirjutanud, et maalid on üsna iseloomulikud tema tolleaegsele käekirjale: „...ning – nii üllatav kui see pole, üsna sarnastel teemadel minu praegusele loomingule.”

Miks just need pisikesed maalid sulle tähtsad on?

Välismaale ei tohtinud siis pilte saata. Tegin niisuguse nõksu, et saatsin sõpradele Ameerikasse suured postkaardid. Need aga olid miniatuursed maalid. Kirjutasin taha: "Tere, sõbrad, tuhat musi!" Et las KGB loeb.