"Põlispuude saatus sõltub palju maaomanikust. Kui tuleb uus omanik, siis temal võib-olla ei ole enam puuga sama sidet. Tihtipeale peetakse suurt puud kodu juures lausa ohtlikuks ja halvaks. Või nagu mina olen selle suhtumise sõnastanud: „Puu ründab!“. (Naerab.) Puud ründavad inimesi, maju ja autosid, nii et parem, kui neid poleks. (Ohkab.)

Siis tuleb puu tegelikku ohtlikkust asjalikult hinnata: kas tüvepuidus on mädanik, kas mõni jäme oks ähvardab alla kukkuda või muud sellist. Ei pea tingimata puud maha võtma, vahel aitab ka okste kärpimisest.

Vanad puud kaovad vahel isegi üllatavalt kiiresti. Algul ei suutnud ma sellega leppida. Kuidas siis nii: 1990. aasta lõpul sai inventeeritud ja nägi uhke välja, aga juba kümmekonna aasta pärast enam ei ole."

Lugu on ilmunud ajakirjas Eesti Loodus nr. 9/2021