Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Kas ei ole nii, et maaomanikud ongi loodussõbralikumad kui meie riik? Taas antakse märku vajadusest avada uusi karjääre, et ehitada neljarealisi asfaltteid ja Rail Balticu trassi. Ning inimestele räägitakse, kui palju see kõik meie raha, bensiini ja aega kokku hoiab.

Kui ma Rootsis õppisin, siis meile tehti kohanemiskursus. Seal öeldi, et teate, idabloki inimesed Eestist, Leedust, Poolast, Valgevenest, Ukrainast, teeme nüüd sellise asja selgeks. Idablokis oli riik keegi kolmas, kes andis käske kusagilt mujal ning teile on sisse harjutatud, et süsteemi tulebki petta ja süsteem petab teid. Selgitati, mismoodi need asjad mujal on kujunenud.

Loodetavasti hakkame Eestis ka sellest “idabloki” ajastust välja kasvama.

Kelle jaoks riik maanteid ehitab? Meie endi jaoks. Jalgrattateed tänaval tehakse punaseks meie jaoks. Meie oleme riik. Meie valime inimesi, kes tahavad teha järjest suuremaid “lennuvälju” Tallinna ja Tartu vahele. Meie valime neid, kes otsustavad ja suunavad spetsialiste.

Mida see teadmine muudab?

Seda, et mina ei vastandaks riiki maaomanikele ja looduskaitset maaomanikele.

Ma ei mõelnud küsimust esitades päris nii, pigem mõtlesin, et riik ei taha loodushoiust aru saada – asfalteerib maad ja kiidab, et see on progress. Kuigi jah, eks üle ekspluateeritakse nii metsa kui maad. Ja mitte ainult riigimetsa ja -maad...

Inglise keeles on sõna deforestation, eesti keeles siis raadamine. Mujal ilmas on just raadamine probleem – ollakse selle vastu, aga meil millegipärast on raadamise kontekstis hakatud rääkima hoopis lageraiest, kuigi need on kaks täiesti eri asja. Pärast lageraiet kasvab sellele maale uus mets, aga raadamine tähendab, et maakasutus muutub. Must asfalt pannakse maha ja ükski taim/puu seal enam kasvada ei saa.