“Eesti keele seletav sõnaraamat” aastast 2009 ütleb, et linn on suur kompaktse hoonestuse ja oma halduse ning juriidiliste õigustega asula, mis on ümbruskonna majandus- ja kultuurielu keskus ning kus inimesed ei elatu põllumajandusest. Eesti Entsüklopeedia on sama meelt.

Eesti riik peab paremaks teisiti. Pärast seda, kui eelmiste kohalike valimiste järel jõustus haldusreform, on meil linnu, kus suured viljapõllud ja metsad, rabad ja laudad.

“Linna ja maa mõiste on hägustunud küll, aga olen juba harjunud, et nüüd siin linn on,” arutleb Marge Päästel Tõstamaalt, kellele veel nelja aasta eest jäi Pärnu linn 40 km kaugusele.

Selgub, et linnad kui omavalitsusüksused on üks asi, linnad asustusüksustena aga hoopis teine.