“Kõik siin maailmas ei ole seletatav, välja rehkendatav ega kinni makstav. Kes seda püüab teha, kõrbeb omadega varem või hiljem põhja,” tõdeb kirjanik Viivi Luik, kes 6. novembril saab 75aastaseks.
Kui maailmas oli nn hipiaeg – make love, not war., puudutas see teid, jättis mingi jälje?
See Vietnami sõja sünnitatud loosung oli ju kenake ja ilmsüütu. Kodust ära jooksmine oli protest argielu, vanemate nõudmiste, ettekavandatud karjääri ja muu sellise vastu. Niinimetatud vabas maailmas oli see palju tähtsam ja rusuvam kui meie siinses vangilaagrimaailmas. Siin olid teised probleemid. Kuid kuulasime, kõrvad kikkis, mis raudse eesriide tagant kostab. Üht-teist siiski kostis.
Kuidas pääseda argipäeva kõike ühtlustavast mõjust, kas see on üldse vajalik ja võimalik?
Kõigepealt selgitan natuke, mida ma mõtlen, kui räägin argipäevast. Mina märgiksin sõnaga "argipäev" teatavat üdini pragmaatilist inetust. Usinat inetust, mille on alati sünnitanud rahaahnus. Euroopas sai sedasorti inetus hoo sisse 1960. aastatel, kui hakati massiliselt ehitama uusi odavaid elurajoone.
Argipäev valitseb Tallinnas Lasnamäe ja Õismäe paneelmajade üle, kuid valitseb ka niinimetatud uusarendusi linnaümbruse poristel lagedatel põldudel. Argipäev sunnib tänavaid projekteerima nii, et seal pole kohta puudele ega põõsastele. Argine ja üdini pragmaatiline mõtteviis nõuab tänavate remondi puhul suurte puude maha võtmist, sest nende säilitamine, juurte kaitse ja muu selline läheks kalliks. Maha võtmine on tunduvalt odavam.
