| JUHTKIRI |
Kui sain teada keskkonnaministeeriumi plaanist muuta pakendiseadust nii, et kõik väiksemad jogurti- ja kohupiimatopsid läheksid 50 senti kallimaks, olin sõnatu.
Aga miks selline muudatus üldse teha? Selgub, et põhjuseks on ühekordse plasti vähendamise nõue, mis hakkas teatud toodetele kehtima juba tänavu 3. juulist. Eesti pole siiani suutnud seadusandlust sellega kooskõlla viia, kuid nagu selgub, otsustati järgmisel aastal teha tunduvalt rohkem, kui euroliit ootab.
Eelnõus taheti kehtestada 50sendine maks kõigile ühekordsetele toidukarpidele ja joogitopsidele, millest saab toitu või jooki kohe tarbida. See peaks suunama inimesi korduvkasutatavate pakendite poole.
Kui praegune plaan teoks saab, tõmbab see vee peale poodide kulinaarialettidele.
Olen väga nõus sellega, et plastpakendeid tuleb vähendada. Käin ise kohupiima ostmas oma karbi sisse, aga siin on mitu muret. Esiteks pean selle jaoks juba hommikul karbi kotti panema ja meeles pidama, et lähen õigel ajal Tartu turuhoonest läbi. Lahtist kohupiima müüakse ju ainult turul ja valikus on vaid paar sorti. Kui isutab maasika- või kakaokohupiima järele, siis seda turult ei saa ja tuleks ikka osta pakendatud toode.
Samamoodi pole kõiki karpi pakendatud toite saada kaalukaubaletis ja inimene ostab valmis pakendatud toote. Kui aga praegune plaan teoks saab, tõmbab see vee peale poodide kulinaarialettidele, ja siis pole oma karbiga üldse mõtet poodi minna.
“Kui kulinaarialetid muuta 50sendise pakendihinnaga konkurentsivõimetuks ja nad paari kuuga ära kängutada, jääbki poodidesse alles peamiselt eelpakendatud toit – millele eelnõus vähendamise meetmeid ei ole,” tõdes Eesti Kaupmeeste Liidu juht Nele Peil.
Muidugi peab pakendiprügi vähendama, selles pole küsimustki. Maaleht näitas aasta algul oma eksperimendiga, kuidas pakendid ei jõua ümbertöötlemisse. Ka Maailmapanga eksperdid leidsid hiljuti avaldatud põhjalikus uuringus, et Eestis on pakendiprügiga seis kehv. Aga mida on riik siiani teinud?
Tartu Ülikool tõi plasttoodete vähendamise mõjuanalüüsis välja selle, et riigil pole andmeid selle kohta, kui palju ühekordseid toidu ja jookide plastpakendeid meil üldse tekib. Neid andmeid plaanitakse koguma hakata alles järgmisel aastal. Siis saab seada ka konkreetsed sihid, kui palju edaspidi ühekordseid pakendeid vähendada.
Samas mõjuanalüüsis toodi välja 11 erinevat tegevust ja soovitati nelja-viit üksteist toetavate tegevuste paketti lähtuvalt pakendiprügi vähendamise eesmärgist. Keskkonnaministeerium valis aga enda jaoks kõige mugavama tee: kehtestada 50sendine pakenditasu ja veeretada kogu vastutus poodide, toidukohtade ja tarbijate kaela. See peaks üleöö viima taaskasutatavate pakendite süsteemi loomiseni, ilma et riik sõrmegi liigutaks.
