Olen isegi täheldanud, et parandan oma laste kõnepruuki päris sageli, kui kuulen neid emakeelsesse kõnesse ingliskeelseid väljendeid pikkimas. Tuletan meelde, et sellele või tollele võõrsõnale leidub eesti keeles rikkalikult asemikke. Eks nad pööritavad siis silmi ja väidavad, et tänapäeval ei räägi keegi nii, aga püüavad end teatud määral distsiplineerida. Vähemasti täiskasvanute seltsis, sest omavahel käib jutt ikka parajas segapudrukeeles. Mõni mu noorema poja sõber püüab eriti edasijõudnuna mõjuda ja räägibki suurema osa jutust pigem inglise keeles, ise sellist hooletut ning filmidest tuttavat tämbrit matkides.

Aga tõesti-tõesti, neil puhkudel, kui laps juhtub rääkima enda või mõne oma sõbra murest, jätan oma keelelised manitsused kõrvale ega hakka lingvistikaga hiilgama. Sest ma tajun, et võõrkeelne sõna seab rääkija ning mure vahele otsekui mingi filtri, mis laseb hingeliselt keerulisi teemasid kergemini kuuldavale tuua.