Olin rahul: minu kõrval istus mu mõtete „lilleke“ ning kõik sujus, kuni klassi tuli teisest koolist uus tüdruk – igati tubli, väga musikaalne, mängis lausa filigraanselt akordioni, ja nägus pealekauba. Paraku pidi tema nüüd üksinda istuma.

Umbes kuu aega hiljem oli mul klassijuhatajaga raske vestlus, kus mina enamjaolt noogutasin ja õpetaja malbelt rääkis. Järgmisel hommikul istus minu kõrval klassi uus tüdruk ja minu „lilleke“ üksinda. Püüdsin täita õpetajale antud lubadust, et olen uue pinginaabri vastu – kes teisiti ei suutvat õppetöösse süveneda – hea toetav sõber, kuid minu kehakeel ja bioväli reetsid tõrksuse, mida toitsid ka „lillekese“ vihjed. Veel enne talvevaheaega mängis ja laulis pinginaaber mulle lahkumisloo – akordioni klahvidelt pisaraid võludes.

„Lilleke“ tuli oma kohale tagasi ja tegin talle õhinal ettepaneku õhtul liuväljale liuglema minna – see võeti ülevoolava emotsiooni saatel vastu. Olin alati saanud uiske lahedalt laenata ega osanud arvata, et seekord tuli hingehind ja viimane taskuraha 3 rubla 50 kopikat liigkasuvõtjast koolivennale anda. Kuid see ei varjutanud liuväljal tiirutades minu keema läinud ootusärevust, mis kustus susinal, kui „lilleke“ oma naabripoisi käevangus tulla koperdas. Näis, et uiskudel oli „lilleke“ küll esimest korda, sest nende sõit edenes vaid teineteise kaelas rippudes. „Kogemata“ lükkas minu tõukejalg neil uisud alt, kui jäält lahkusin, kõrvus kostumas akordioni kurb heli.

Vist esimest korda elus nüpeldasid omad vitsad korralikult.