Paavo Haavikko luule mahukas eestindus loob vanade kõrvale uusi seoseid eesti luulega

| KIRJANDUS |

Paavo Haavikko “Kogutud luuletuste” eesti keeles ilmumist võib kindlasti üle-lahe-kultuurisündmuseks pidada. Oma kirjandusse tuleku aastakümmet, 1950ndaid, on luuletaja Haavikko ise hinnanud kui kunstitruu generatsiooni tulekut soome kirjandusse.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Novembri algul umbes nädala jooksul toimus Soome–Eesti suhetes kolm tähelepanuväärset sündmust. See, et Eesti lennukid sisenesid luba küsimata mõneks minutiks Soome õhuruumi, mõjus kurioosumina, millest saadi üle mõnelauselise vabanduse ja kahetsuse avaldamisega. Seevastu kaks kummalgi vastaskaldal ilmunud raamatut – Jaan Kaplinski 600-leheküljeline soomekeelne luulevalimik „Ilta tuo takaisin kaiken“ ja Soome suurima modernisti Paavo Haavikko (1931–2008) eestikeelne 900-leheküljeline „Kogutud luuletused“ – on kultuuriteod, mis ühendavad ja jäävad püsima sajandeiks.

Haavikkot on peetud romantikuks, ent samavõrd on tema luulet iseloomustatud ka kui äärmuslikku realismi, mille teemad ulatuvad ajaloost aianduseni ja poliitökonoomiast armastuseni. Vormilt hõlmab Haavikko luule nii pikemaid, eepose kaaluga jutustavaid kompositsioone, kui ka eriti hilisemal perioodil napisõnalisi aforistlikke värsse. Haavikkot on peetud ka puhtaks esteediks ja sõnamänguriks, mida ta aga ilmselgelt ei ole.