Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

“Vernon Subutexi” kolmanda osa ilmumine, n-ö lõpp tähendab mu jaoks ühe aja, ühe ootuse lõppu – seda raamatut andis mõned aastad oodata, andis ja tasus!

Et “Vernon Subutex'i” tegevuspaigaks olev Prantsusmaa ja Euroopa on mõned aastad varasem, mingis mõttes nagu Eesti elust selle võrra ees, siis võiks öelda, et kõik need teravad maailmavaatelised, poliitilised, usulised, meelsus-, seksuaalsus- jne vastandused on meile kohale jõudnud just nagu väikese viivitusega, aga need on täiesti kohal.

Despentes küll on ses osas üliinimlik, tema püüdlus on läbinähtavalt humanistlik, ta püüab maalida neid inimesi üheskoos – justkui mingit kokkusobimatut naksitrallide kampa, kes kõik on küll oma tunnetega, peaaegu religioossete, põhimõtteliste veendumustega, aga selle sees väga inimlike kokkupuutepunktidega. Leppimisvõimaluste või vähemasti ühise pinna leidmise võimalustega. Jah, ilmselgelt kuulub autori süda sõbralike, aga kaotsi minemise piiril kõikuvatele heidikutele. Aga ta laseb kõnelda ka rassistil, lubab inimsuse algeid korraks märgata ka tõelises nartsissistlikus psühhopaadis...