| KIRJANDUS |
Võib ju mõelda, et kirjanduses kohtab väga palju tuttavat – kõik need maailmavaatelised vastuolud, mida kogu aeg näeme –, nii et miks seda veel raamatust peaks lugema. Aga: kirjanikud peegeldavad sellest tohuvabohust välja kohti, mida me ise üle õla või altpoolt naba ei suuda vaatama küünitada...
“Vernon Subutexi” kolmanda osa ilmumine, n-ö lõpp, tähendab mu jaoks ühe aja, ühe ootuse lõppu – seda raamatut andis mõned aastad oodata, andis ja tasus! Despentes teeb Subutexi-looga seda, mida üks romaan peab tegema: ta puistab meie ette tohutu panoraami inimestest, heidikutest ja luuseritest ja normaalsetest keskmistest kodanlastest ja megastaaridest ja veidrikest-prohvetitest ja ... laseb neil jutustada lugu.
Mait Vaigu lugusid lugedes läheks kirjanduses nagu tagasi kuhugi kurva kuju rüütlite juurde. Esimesel hetkel jääb meelde see, kuidas pea kõik tema tegelased suitsetavad, jooma kipuvad; kuidas lood on mingis mõttes antinovellid, sest Vaik üritab puänti võimalikult mittekulminatsioonikalt, sissepoole pöörduvalt esitada.
Ka Tiina Laanemil on väga mahe jutustuslaad, aga tema lähtub kuidagi teistsugusest traditsioonist – esiteks on “Öistes häältes” enam klassikalist puänteeritud novelli, kus ehitatakse ootus mingile murdumisele, mis tuleb küll tekstist enesest, aga otsekui piltmõistatusena, nagu peabki.
Mari-Liis Müürsepa “Strippari pisarad” paljud tekstid kajavad senini mu peas ta häälega. Olen viimastel aastatel sattunud väga palju samadele sündmustele, kuulama, ise lugemagi. Müürsepa valik on omalaadne nukker stand-up.
