Kuus aastat oli möödunud ajast, mil Johannes perega taas kodukirikus jõule vastu võttis. Ta pani Aaviku Halli, kes pool aastat kodunenud oli, nõnda lasipuu külge, et saaks esimesena minema. Teenistusele mindi ja väljuti rutakalt Kuusalu kiriku lõunalöövi väikese külgukse kaudu, mille Koitjärve küla mees Vainu Jüri oma raha eest teha lasi, et hiljem jõudjad ja varem lahkujad silma ei torkaks.

Kirikust lõunasse jäävate kaugemate metsakülade jõuluõhtu voor kujunes toredaks: kõige ees Aaviku Hall, järel paarkümmend rege, kuljused kõlisesid, aisa- ja loogakellad laulsid. Johannes pidi Halli tugevalt tagasi hoidma, et voor ühtne püsiks. Ja siis hakkas juhtuma ammu teada lugu… „Anna teed, anna teed!“ kriiskas Maasika Eedi kile hääl ning tema Kõrb tormas piitsahoopide innustusel jõuluvoorist mööda. Johannes hoidis Halli kinni viimase jõuga, kuni Eedi neist mööda sai, ja lasi siis ohjad lõdvaks. Halli suust kostis huilgav sõjahüüd, ta langetas oma kauni võimsa rõngaskaela madalale, nagu tahaks hammastega maast jõudu juurde võtta, sõõrmed paisusid kui trompeti suud, esijalad tõusid kõrvadest kõrgemale – tal oli võime oma keha kõik lihased panna teenima ühte eesmärki. Umbes kümne sekundiga möödus Hall Kõrvist, keda Eedi piitsaga meeletult peksis. Aaviku naispere tundis jõulurees hirmu, aga ka uhkust ja rahu, et Johannes oli oma isa jälgedest õnnestunult välja astunud.

Maasika Eedi ei püüdnud enam kunagi rikkuda kaunist jõuluõhtu voori, mille ees alati piltilus Aaviku Hall Johannese ohjamisel parajat tempot pidas.