Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Tarmo Tuule pesitseb Mahtra looduskaitseala serval Kanavere külas – Jüriöö ülestõusu ajal peetud seal kandis rabas üks suurem lahing, Kanavere lahing, milles eestlased rängalt lüüa said. Kanavere kandis on teada palju rabasaari, mis on pelgupaika pakkunud nii katku kui ka võõrvõimude ajal ja mida kohalikud võhmadeks kutsuvad: Suur-Surmavõhma, Väike-Surmavõhma, Rüütlivõhma, Hoostevõhma, Niinevõhma, Saunavõhma, Pikavõhma, Pealuuvõhma – loetleb Tuule ühe hingetõmbege. Need on kõik seotud Eesti ajalooga, aga on ka Natura kaitseala – kasvavad orhideelised, kõik suuremad imetajad müttavad ringi...

Tuule on nende aastatega seal täitsa metsameheks kasvanud – oma väike mets hooldada-majandada, isegi karuga on ta korra kokku sattunud. Siis sai jope toki otsa aetud ja pea kohta tõstetud ning selg ees taganedes hääle värinal kõvasti lauldud (midagi Straussi rütmis, arvas ta ise, ehmatusega ei saanudki sel hetkel aru). Metsa kolides sai Tarmo Tuule aru, et on kohale jõudnud, nagu ta ise ütleb. Nooruses pidi ta olude sunnil linnas elama, oli üsna loodusevõõras ja arvas lapsena, et looduses elamine on midagi, mis on võimalik raamatutes. Samas ei jäta ta mainimata, et iga päev, aastaaeg ja aasta on erinevad, aga omamoodi ka samasugused. “Elu pole ümmargune ega lapik, vaid spiraaljas,” sedastab Tuule naljaga pooleks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid