Aasta algas paljutõotavalt – talve moodi, külma ja lumega. Jaanuaris langes õhutemperatuur korraks 25, veebruaris isegi 30 miinuskraadini. Tekkis lootus, et saame paljudest migrantidest lahti, aga, võta näpust – paks lumi tuli külmumata maale ning hispaania teeteod, koloraado mardikad jt kahjurid elasid talve rahulikult üle. Teise sarnase ninanipsu tegi ilmataat meile detsembri esimesel dekaadil, kui riik kannatas pakase käes (poolsajandi teine koht!), ainult et lund nappis seekord vaid Läänemaal ja saartel, mandril oli maapind valge kasuka all.

Ebameeldivaks tembuks oli muidugi 23. veebruari jäävihm, mis põhjustas 350 liiklusõnnetust teedel. Tänavad oli langenud naisi ja mehi täis… Meeldiv oli muidugi see, et detsembris anti kõrgemalt poolt meile vaid sarnase libeduse hoiatus, häda ise saadeti naabrite kaela.

Ja kuigi vanasõna ütleb, et „Mis on sinu silmavalu – vaat mu vaese varbavalu“, peame tunnistama, et siinseid kuuma- ja külmalaineid ning paduvihmu ei saa üldse võrrelda muu maailma tänavuste loodusõnnetustega.