FOTO:
| PANIN TÄHELE |
Igas väljaandes, kirjastuses jne on palgal toimetajad. Nad peaksid teadma, kui pikk on lause, mida inimene lugeda ja haarata suudab, kuidas eraldada dialoogi jutustaja tekstist, kui pikk on normaalne lõik ja kuidas kasutada taandridu.
Ometi kohtab ikka ja jälle raamatuid, kus kiri on tihe ja tervel leheküljel pole ühtki taandrida. Võib ju öelda, et see on autori stiili omapära, kuid seda autorit peaks ju inimestel ka võimalik lugeda olema.
1990. aastate algul tekkis iga nurga taha mõni ebaprofessionaalne kirjastus, kuid see aeg peaks ammu läbi olema. Mitmed viimasel aastal ilmunud ilukirjandusteosed näitavad ometi vastupidist. Toimetaja pole küll see töötaja, kelle arvelt raamatukirjastused kokku peaksid hoidma.
