| PIIBUJUTT | SUURE-JAANI |
Maakutsekooli esteetikatunnis tutvustas õpetaja poistele intiimseid käitumismustreid vastassugupoolega.
Looduse poolt naisterahvale kaasa antud sädet tunnete süütamiseks oli vanatüdrukuks jääva esteetikaõpetaja puhul haruharva näha. Aga siiski: nõnda kui leegi andnud tuletukk mõne hõõguva sädeme enne kustumist hetkeks miilama lööb, lootes palangu võimalust, samasuguseid hetki kandus meie esteetikaõpetaja olemusest klassiruumi.
Minu pinginaaber ei kuulanud õpetajat, vaid tegeles akti joonistamisega konspekti. Tal oli nauditava joonega käsi, jälgisin põnevusega, kuidas meelas poosis ja prinkide rindadega tüdruk paberile kujunes.
“Kas tead, mis on kriminaaltango ja mis tavaline?” küsis pinginaaber.
Raputasin pead.
“Vaata – kui nendest kinni hoida…” pinginaaber tegi pliiatsiga õhus õrnad ringid ümber akti kikkis rindade, “siis on kriminaalne; aga kui ei hoia, on tavaline.”
“Poisid pingist number neli – teie ei kuula ammu tundi, mis põnevaga teie tegelete?” sekkus õpetaja meie õppusesse.
“Õpetaja, meie arutasime kriminaaltango ja tavalise tango erinevusi,” tunnistas pinginaaber tõtt.
“Oi, väga huvitav, tõesti väga huvitav... Rääkige mulle ja klassile ka, mina ei tea seda,” nõudis õpetaja.
“Võib arvata, et teie ei tea – see on huvitav, põnevgi, aga seda ei saa rääkida…” pinginaabri veidi jultunud pilk puudutas õpetajat.
Õpetaja osutas nõudlikult minule: “Rääkige teie, tingimata rääkige, kui naaber ei oska.”
“No ongi nii, et tema juba oskab seda tantsu, mina pole veel õppinud ega mõista seletada. On ju nii, et oleme õppinud esteetilise kasvatuse tundides, et väga intiimseid asju avalikult rääkida pole kohane,” pareerisin mina.
“Võib-olla pärast tundi ... minule,” ei jätnud õpetaja jonni.
“Naisterahvas peab ise tantsuhimuline olema ja õpetama, siis tuleb tants välja,” lausus pinginaaber elutargalt.
Kell helises, õpetaja põsed õhetasid, ja selleks, et teada, mida ta mõtles või tundis, pidanuks selgeltnägija olema.
