Roomet Sõrmus: toit on hullumeelselt kallis ja ostujõud ei jõua järele. Riik saab ja peab sekkuma!

Energiahindade tõus toob endaga paratamatult kaasa kohalike toiduainete hinna tõusu, mis suunab tarbijad kahjuks anonüümset ja kusagilt kaugelt siia imporditud kaupa eelistama. Riik saaks siin otsustavalt ning pikaajaliselt sekkuda.

Toit moodustab pere eelarves kõige suurema tüki – statistikaameti andmeil kulub toidule 21% väljaminekutest. Tarbijahinnaindeks tõusis ainuüksi eelmisel kuul aasta varasemaga võrreldes üle 12 protsendi. Karm kogemus, mida siin pole nähtud viimase ligi 25 aasta jooksul.

Hinnatõus saab alguse juba põllult – kõrge gaasi hind on kolmekordistanud lämmastikväetiste hinna, see kergitab omakorda teravilja hinda, mis tähendab suuremaid kulusid loomakasvatuses piima, liha ja munade tootmisel jne. Kuna toidutootjatel on elektri-, gaasi-, mootorkütuste ja kõikide muude sisendite hinnad järsult kasvanud, siis lendab see otse toiduhindadesse. On toidukaupu, mis ongi juba kerkinud kümnete protsentide võrra. Ja see ei ole ju kõik. Rohepööre toob kaasa üha uusi nõudeid tootmisstandardite tõstmiseks, mis kõik tähendab täiendavat kulu tarbijatele.

Kuna jaeketid ostavad sisse võimalikult soodsa hinnaga kaupa ja lõunapoolsete riikide toiduhindade tase on madalam kui Eestis, siis võib eeldada, et import siinses kiires inflatsioonis ainult suureneb. See aga rullib lahti uue probleemide ringi, mis mõjutab nii kohalike ettevõtete hakkamasaamist, tarbijate hakkamasaamist, tervislikust toitumisest ja muudest teguritest rääkimata.

Lahendused on aga olemas.