Maaleht valgustab sageli noorte väikeettevõtjate keskkonnasõbralikke tegemisi. Ka Mart Moora Diotechist on üks neist, kuigi ta ei kasvata nunnusid loomi ega küpseta maitsvat suupoolist. Ometi tegeleb ka tema firma millegiga, mida me kõik vajame ja mis viib meid rohepöördele lähemale – tarkade energialahendustega.

Ta on üle kümne aasta arendanud tarkvõrgulahendusi, mille eesmärk on hajali asuvad energiaüksused, nagu näiteks tuulikud ja päiksepaneelid, salvestusvõimalused tuua kokku terviklikuks süsteemiks ja ühendada omakorda suurte võrkudega. Ja panna kliendi jaoks olulised süsteemid alates majast kuni tootmisvõimsusteni nende lahendustega reaalselt tööle.

Praeguses energiakriisis on muutunud ilmselgeks, et vana süsteem ei tööta. “Keegi ei tea, mis on uus lahendus, võetakse killuke siit ja killuke sealt,” ütleb Mart Moora. “Tegelikult on elektrivõrk üks suur tervik ja sellele tuleb targalt läheneda.”

Kas rohepööre on teie hinnangul päris asi?

Kuidas me oma ressursse majandame, on kindlasti üks päris probleem. Eesmärk on nii ökosüsteemi kui ka ühiskonna elujõulisus. Meie tegevusvaldkond kombineerib need kaks väga hästi ära.

Meist järgmine põlvkond võiks pärida sellise maailma, kus kliimaprobleemile on juba lahendus loodud. See unistus on veidi idealistlik, teisalt ma ei ole kindlasti see inimene, kes läheks näiteks kliimastreigile. Mitte et ma peaks seda teemat ebaoluliseks, aga leian, et protestiga ja karjumisega väga palju ei saavutata. Kliimaprobleem tuleb lahendada süsteemse, mõtestatud tööga.

Majandust õppides isegi maailma tippülikoolides oli mulle alati kergelt vastukarva utilitaarne käsitlus, kus vaadatakse loodust vaid kui ressurssi. Ma ei ole puukallistaja, kes ütleks, et loodusressursse ei tohi üldse majanduslikel eesmärkidel rakendada, absoluutselt tohib ja peabki. Aga seda tuleb teha jätkusuutlikult.

Pikas vaates tähendab jätkusuutlik majandamine, et lähtume valikutes ka järeltulevate põlvede heaolust. Heaolu ei eelda ainult tasakaalu looduses, vaid ühtlasi inimühiskonnas. Kui meie vanemate ülesanne oli kartulikoori süüa, meid vabaks laulda ja lapsed üles kasvatada olematute ressurssidega, siis minu põlvkonna ülesanne on saavutatu kinnistada ja muuta iseseisvus jätkusuutlikuks.

Kas me ei peaks hoopis vähem tarbima?

Igasugune elutegevus eeldab tootmist ja tarbimist.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid