Kui 1992. aasta taliolümpiamängud Albertville’is tabasid Eestit n-ö käigult, ehk nagu laskesuusataja Kalju Ojaste (esindas Eestit Albertville'i, Lillehammeri ja Nagano olümpiamängudel) on öelnud, võis meie ettevalmistust olümpiaks võrrelda üleskutsega "Trollijuhiks kolme kuuga!". Aga järgmised talimängud tulid peale juba 1994. aastal, sest suve- ja taliolümpiate tsükkel tõsteti lahku.

1994. aasta Lillehammeri olümpia korraldajad olid võtnud eesmärgiks keskkonnasõbralikud talimängud. Kõik võistluspaigad mahtusid 30 km raadiusesse, tundus, justkui oleks tegu ühe suure küla olümpiaga. Kui miski liiga tegi, siis pakane. Näiteks meeste 30 km murdmaadistantsi hommikul näitas termomeeter pea 30 külmakraadi.