Hindrek Riikoja: kas Eesti jääks sõjas üksi?

| JUHTKIRI |

Kõige hullem on oodata. Tahaks mingitki selgust, tahaks teada, kuidas edasi toimetada. Oodata on raske ja tihti kipub see, kelle järgi oodatakse, seda kurjalt ära kasutama. Sest ootamine teeb ootaja närviliseks ja nõrgaks. Nii on ka õhus oleva sõjaga Ukrainas, kuid ootajaks ei ole siin vaid ukrainlased, vaid kogu maailm, meiegi sealhulgas.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Euroopa ja muu maailma poliitikutele heidetakse tihti ette, et suhetes Venemaaga ei ole siidkindaid käest võetud. Ei mõisteta jätkuval idanaabrite eripära. Meile harjumuspärased loogikad ja tavad seal lihtsalt ei kehi. Kõik see on aga diplomaatia ja seal pole järsku kursimuutust põhjust oodata.

Küll aga ei saa tegevusetust ja liigselt pehmust ette heita sõjalises plaanis. Valdav osa NATO riike on Ukrainat moel või teisel abistamas relvastuse ja varustusega. Ühenduses endas tegeletakse aga heidutusega ehk idapiirile ja sealhulgas Eestisse tuuakse juurde nii mehi kui varustust. Seda ei tehta mõttega, et kui sõjaks läheb, siis oleks kedagi rindele saata. Praegu on selle mõte eelkõige näidata, et vajadusel kedagi idatuulte kätte ei jäeta ja reageerida suudetaks kiiresti.