Kaheksakümnendaid käiv memm: Oh sa pime, mida kiiremini läheb, seda toredam on…!
PIIBUJUTT | Kuusalu
Eelmise sajandi kuuekümnendate algusaastatel varitses kaheksakümnendaid eluaastaid käiv käbe leskmemm Santme Leena alatasa oma teepervele jääva Santme talu juures küüdile saamist, et enam kui paari kilomeetri kaugusele alevisse poodi sõita.
Hobuvankri peal logistada talle ei meeldinud, kuid väga kärmelt lõi ta käe püsti, kui midagi mürisevat lähenes. Mõningaid mootorrattaid külades juba oli. Nägu-, nime- ja talupidi enamasti tunti ja teati üksteist.
Mootorrattameestel ei sobinud Leenast mööda vuhiseda ja üllatavalt krapsakalt memm ka selja taha sai ning vaikselt sõideti edasi. Aga noortele meestele tekitas meelehärmi tõik, et teinekord oli mõnesaja meetri pärast tee ääres hoopis noorem ja magusam mari, kellele võis tsiklimehe valik kummalinegi tunduda.
Katku Ülo, kellel oli 175 cm3 Kowrovets, hellitusnimega “jänestega Jawa”, otsustas Leena sõidusoovi kustutada.
Kui Leena ei tea mitmendat korda talle selja taha ratta peale istus, võttis Ülo tsiklist välja nii palju, kui torudest tuli. Ise ütles, et see saja kanti ikka kiskus, ja kuigi tee oli seal enam-vähem, hakanud tal endal päris kõhe. Leena olnud täitsa vait, aga kui kiirust mõnda aega enam juurde ei tulnud, hüüdnud Leena oma heleda häälega talle kõrva: “Oh sa pime, mida kiiremini läheb, seda toredam on…!”
