19.02.2022, 15:02

Režissöör Rainer Sarnet: Unt ja Vahing olid omamoodi Eesti kirjanduse Lennon ja McCartney

HÜBRIIDFILM Äsja jõudis kinodesse Rainer Sarneti mänguline dokumentaalfilm „Vaino Vahingu päevaraamat” – detailirohke ja -täpne lugu isiksustest, hullust geeniusest, ühest ajastust.

Margus Mikomägi

margus.mikomagi@maaleht.ee

Režissöör Rainer Sarnet võrdleb filmide tegemist hüppamise ja lendamisega. Vaja läheb mõistust, et leida võimalus filmi teha, aga looming ise pole väga mõistuspärane.

FOTO: Jaanus Lensment

Filmis räägitakse hirmust olla õnnelik. Näitleja Juhan Ulfsak ütleb filmi-Vahinguna, et vihkab ametnikke ja argielu. Ämmasid ka. Kõlab ju üsna tänapäevaselt nii intelligendi kui tavalise töömehe suus. Kirjutasin siia vaid selleks, et öelda: filmil on eksistentsiaalne mõõde ja see peaks puudutama, tundub, suuremat hulka inimesi, kes võiksid ja peaksid seda filmi vaatama.

Ühes Vahingu novelli katkes, mida mängitakse, ütleb näitleja Taavi Eelmaa Juhan Ulfsakile, et tema ei oska õhusööke süüa. Tähendab ... on neid, kes oskavad. Saavad ehk kõhugi täis? Kirjanik Hando Runnel ütleb, et kunst on elava olevuse seesmise elu müstika väikene avaldusvõimalus.

Sarneti linaloos on kummaline elu ilu sees... Ehk ma mõtlen enda jaoks välja, aga tundub, et selle vaatamine annab ka jõudu taluda praegust vastuolulist aega ning uskuda tulevikku.

Kommenteeri Loe kommentaare