Tütar mäletab ema Helgit tõelise kuningannana, haritud ja peene daamina. Ema elas Tartus, tütar perega Tallinnas. “Helistasime. Aga tasakesi, eriti pärast ema viimase elukaaslase surma hakkas ta kapselduma, hoidis omaette. Kui ta kord jõuludeks meile ei tulnud, taipasin, et miskit on viltu,” meenutab Heidit.

Peagi hakkas ema ajama kummalist juttu: teda jälitatakse; ta ei võtnud telefonitoru hirmus, et teda kuulatakse pealt. Teleka lülitas välja, sealtkaudu jälgitavat tema tegemisi. “Emale tekkis kujutletav elukaaslane. Läksime perega tema juurde lõunasöögile, ema oli katnud lauas koha ka oma kallimale ... keda ei olnud olemas,” räägib Heidit aina suuremast kimbatusest.

Kui Heidit läks ema nädal hiljem vaatama, siis ema ust lahti ei teinud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid