Põgenikud Ukraina-Poola piiril
Foto: Rauno Volmar
| SÕNA SEKKA |
Pisar tuleb silma, lugedes tavaliste Eesti inimeste, ametnike ja ettevõtete tegutsemist ning suurt soovi aidata Ukrainat ja sealseid inimesi. Sest lähiajal vajab ka suur hulk Eestisse saabuvaid sõjapõgenikke majutust, tööd ja hingeabi.
Nädala alguses oli hirmsast sõjakoldest vabasse Euroopasse pääsenud üle poole miljoni põgeniku. Hinnanguliselt võib sõjapõgenike arv kasvada koguni seitsme miljoni inimeseni. See võtab juba humanitaarkatastroofi mõõtmed. Abivajadus saab olema väga suur ja seda ilmselt aastateks.
Ukrainast saabuvad põgenikud on täpselt samas olukorras nagu 1944. aastal Nõukogude vägede eest läände põgenenud tuhanded eestlased. Nüüd on meie kord aidata. Toetada siia saabunud peresid, kelle mehed ja pojad peavad võitlust mitte üksnes Ukraina, vaid ka Eesti ja kogu Euroopa vabaduse eest.
Ukraina kogukond Eestis on juba loonud võimalusi oma sugulaste ja tuttavate majutamiseks ning valitsus teatas valmidusest pakkuda riigi poolt peavarju 2000 inimesele. Aga Eesti peaks olema valmis enamaks ning selleks on vaja meie inimeste ja ettevõtete panust.
See, kuidas meie inimesed on neil päevil ukrainlaste abistamisel tegutsenud, tekitab ühtsustunnet, mida viimati kogesime laulva revolutsiooni ajal. Mõne päevaga annetati ukrainlaste toetuseks üle 1,3 miljoni euro ja summad aina kasvavad. Paljud on pakkunud ka oma vabu kortereid põgenike majutamiseks. Ettevõtted koostavad toidu, ravimite, esmatarbevahendite saadetisi nii rindele kui ka põgenikele saatmiseks. Vabatahtlikult organiseeritakse transporti Ukraina–Poola piirile, et tuua sõjakoleduste eest Eestisse varju meie ettevõtetes töötavate ukrainlaste peresid. Kuid me peame neile leidma ka ajutiselt tööd ja lastele võimaluse käia koolis, et nad kohaneksid uute oludega.
