Lev Dodini isiklik kiri Vladimir Putinile: ma anun teid, peatuge!
Olen rabatud, hingepõhjani. Mina, Suure Isamaasõja laps, ei oleks suutnud isegi kõige kohutavamas unenäos ette kujutada vene rakette, mis on sihitud Ukraina linnadele ja küladele, mis on ajanud Kiievi elanikud pommivarjenditesse ning sundinud neid oma riigist põgenema. Lapsepõlves mängisime lahinguid, mida peeti Moskva, Stalingradi, Leningradi, Kiievi kaitsmiseks. Ei suuda uskuda, et täna sõltub vene sõduritest ja ohvitseridest, kas Kiiev suudab veel vastu panna või on sunnitud alistuma. Mõistus jookseb kokku, tõrkudes nägema ja kuulma, looma neist sündmustest kujutluspilte.
Viimased kaks ülemaailmset epideemiat aastat ja elu piirangute tingimustes oleks pidanud meile meenutama, kui habras ja haavatav on inimelu, kuidas variseb kokku maailm, kui me kaotame armastatud inimese.