Ükskõik mida me ekraanilt näeme, kunagi pole see 100% objektiivne. Alati on keegi teinud valikuid, materjali töödelnud ja tahes või tahtmata andnud sellele kas või väikese omale meelepärase kalde.

Taktikalises mõttes ei ole praegu neil kahtlustel kohta. Meil on sõda. Sõjas tuleb valida pool. Kes tahab jääda neutraalseks, peab olema vait.

Sõjaolukorras ei ole kahtluste levitamine arvamuste paljusus ega sõnavabadus, vaid seda loetakse reetmiseks. Kui sa ei ole meiega, siis sa oled meie vastu. Need, kes istuvad kahe tooli peal, kuulutatakse provokaatoriteks või topeltagentideks ja mõlemal poolel on sõjaaja loogika järgi õigus nad maha lüüa. Rahuajal oleks see absoluutselt lubamatu, aga sõjaajal on see paratamatu.

Viimane aeg hakata mõtlema oma peaga


Keegi ei keela sul endal lugeda, kuulata, uurida, otsida oma kahtlustele kinnitust või murele lohutust, aga kui sa ei ole 100% kindel, et see, mis sa leidsid, on tõsi, siis parem ära seda edasi saada. Mõtle oma peaga – aga ära valjusti mõtle. Vaata suurt pilti – kuid ära seda kohe eetrisse paiska, sest võib-olla sa siiski kogu pilti veel näinud ei ole.

Tuleks aru saada, et kuigi ka peavoolumeedias tuleb ette nõmedust ja vassimist, siis see ei tähenda automaatselt, et vene propagandat vahendaval alternatiivmeedial on kõiges õigus.

Maailm ongi keeruline, heal juhul arusaadav eriteenistustele. Aga meie valik praegu on väga lihtne. Ukrainas pommitatakse, ja isegi kui kahelda selles, kes keda pommitab, on selge, et inimesed surevad. Võib ju öelda, et see ei ole meie sõda, aga see on meie piiri taga. Kas me tahame toita koletist ja aidata tal üle piiri tulla?

Või kas me tahame tagasi Vene impeeriumi, ükskõik mis nime see ka parajasti ei kannaks? Kui tundub, et see oli päris vahva koht, kus toodeti täpilisi kuivainepurke ja võimsaid vahvlimasinaid, siis palun, uskuge vanemaid põlvkondi, kes on selles impeeriumis elanud.

Ka ülejäänud maailm on perfektsusest kaugel, aga olla Venemaa okupeeritud provints on kindlasti üks hullemaid variante. GULAG, KGB, MRP, GLAVLIT – neid asju ei tohi unustada, need asjad on palju halvemad kui tühistamiskultuur.
Inimene kaldub mäletama pigem head ja nostalgialainel võib vahel tunduda, et Vene valitsuse aeg oli päris vahva. Praegu on õige aeg meenutada, miks me ikkagi sealt ära tahtsime.

Ning kui tekib kahtlus, et äkki tõesti Venemaa vabastab Ukrainat, siis võtke ükskõik milline nõukaaegne ajalooraamat ja lugege sealt, kuidas omal ajal Eesti "vabastamine” käis. Retoorika on täpselt sama. Inimohvrite arv oleks praeguste tehniliste võimaluste juures ilmselt mitu korda suurem.

Kes tahes kogu selle sõja taga on – igal juhul on üks strateegia inimesi riidu ajada. Kui me püüame põlve otsas eriteenistuste tööd ära teha ja selle üle omavahel vaidleme, siis on nende eesmärk täidetud.

Kuidas me ise endale viienda kolonni meisterdasime


Aga kuidas on üldse juhtunud, et meil on selliseid inimesi, kes ei ühinegi üldrahvalike kampaaniatega ega usugi kõike, mida Eesti meediakanalites räägitakse? Kui jätta kõrvale palgalised trollid ja viies kolonn, siis peame vaatama tagasi lähiminevikku.

Oleme aastaid tühistanud ja mõnitanud neid, kes on esitanud valusaid küsimusi. Selle asemel, et neid ära kuulata ja küsimustele vastuseid otsida, oleme sõimanud neid natsideks ja lamemaalasteks.

Seni kuni tegu oli demokraatliku aruteluga, tõi see vaid EKRE-le toetajaid juurde. Praegu on sellest saanud julgeolekuoht.

Kui keegi julges rändekriisi ajal pagulaspoliitika kohta küsimusi esitada, tembeldati ta hoobilt natsiks. Inimesed tahtsid teada, mida on meie riigil plaanis teha, vältimaks tulevikus näiteks Malmö getode laadset lokkavat kuritegevust. Kas kriisiennetusele mõtlemine on kuritegu?

Koroona on viimatine totaalselt ühiskonda lõhestanud teema. Kui keegi julgeb küsimusi esitada piirangute tõhususe, vaktsiinide ohutuse või maskikandmise mõttekuse kohta, saab ta kohe progressiivselt üldsuselt lamemaalase sildi. Mis ajast ei pea enam olulisi, kogu ühiskonda puudutavaid asju demokraatlikult läbi arutama?

Üks tark mees ütles, et ühiskondlik halvakspanu sunnib inimesi meelt muutma. Kahjuks on see meel muutunud nüüd nii mõnelgi juhul kremlimeelsuseks. Piinlikkusega peab tõdema, et ka pandeemia halvakspanust ei peatunud.

Kas me edaspidi hakkamegi õpetama oma lastele, et oma peaga mõtlemine on kurjast ja ka suurt pilti pole vaja vaadata? See oleks viimane hoop demokraatiale ja vabadusele ning ausalt öelda muudaks kogu elu suhteliselt mõttetuks.

Nende seas, kes praegu Vene propagandat jagavad, on suur osa just neid, kes on harjunud, et peavoolust ei tule kunagi vastuseid nende küsimustele, vaid ainult mõnitusi. Kui nad koroonapiirangute vastu meelt avaldasid, saadeti neile peale politsei koertega. Miks peaks needsamad inimesed Ukraina sõja puhul peavoolumeediat ja riiki usaldama? Kes tegi? Ise tegi!

Praegu on sõda ja juba hilja rusikatega vehkida. Ükskord saab aga sõda läbi, kuid poliitilised vaidlused jäävad. Ja ühiskonda eriti tõhusalt lõhestav sotsiaalmeedia ilmselt jääb ka. Kas me suudaksime edaspidi olla targemad ja mitte ise oma ülbitsemisega luua endi sekka viiendat kolonni?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid