Lavastaja Ivar Põllu: tuleb olla rahu poolt, tekitamata asjatut müra ja hüsteeriat

Vaatamata sõjale, tuleb jääda mõistuse juurde, panna ära põrandaliistud ja katta õhtusöögilaud, ütleb Uue Teatri juht ning lavastaja Ivar Põllu. „Ukrainlased on tugevad, sest nad ei tunne hirmu. Hirm tapab, kui lased ta endale peale.“

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Hirmudest, vägivallast ja Vene võimust räägib ka Ivar Põllu läinud suvel Peipsi-äärses Kolkjas lavastatud vanausuliste lugu „Serafima + Bogdan”. See on nüüd, rahvusvahelise teatripäeva eel, pälvinud kolm aastaauhindade nominatsiooni – parima lavastaja, kunstniku ja meespeaosa kategoorias.

***

Kas sõda Ukrainas muutis sinu jaoks ja ehk ka üldisemalt teatri, kunsti, kultuuri tähendusi?

Kui ma küsimused kätte saanuna ohootasin, et millised küsimused, siis vastasid, et sinu meelest ei kõlba praegusel ajal küsida, mida hommikuti sööd. Aga mulle tundub, et praegusel ajal ei tasu selliseid küsimusi ja teemasid just nimelt unustada. Just sellistes olukordades ei tohi kaotada inimlikku kontakti ja lihtsat rutiini. Ei tohi kaasa minna hirmuga. Teise maailmasõja üle elanute mälestustes jättis mulle sügava mulje perekond, kes istus alati koos piduliku õhtusöögilaua äärde, isegi siis, kui süüa polnud suurt midagi.

Välised mõjutajad võivad olla väga võimsad ja tugevad, aga enamasti teevad meile viga just hirm ja ülemõtlemine. Ukrainlased on tugevad, sest nad ei tunne hirmu, nad ei ole paanikas. Hirm tapab, kui lased ta endale peale. Tuleb jääda terveks, ka vaimselt, tuleb osata jääda terveks ja rahulikuks. Ehk on see asi, mida oleks aeg õppida.