| METSALEHT |
Hoiualad või rahvuspargid, vääris- või metsaelupaigad, täielik majandamiskeeld või kohustuslik niitmine – looduskaitses on nii mõndagi, mis võib segadust tekitada. Vaatame lähemalt, mis vahe on erinevatel kaitsemeetmetel.
Natura
Natura 2000 on Euroopa Liidu kaitsealade võrgustik, mis on moodustatud linnudirektiivi ja loodusdirektiivi alusel elupaikade ja liikide soodsa seisundi tagamiseks. Eestis on nende seisund oluliselt parem kui Euroopa Liidus keskmiselt.
Natura 2000 võrgustik koosneb linnualadest ja loodusaladest, mis suures osas kattuvad. Eestis kuuluvad Natura 2000 alade hulka kõik kaitsealad ja muud riiklikult kaitstavad objektid ning lisaks neile hoiualad, kus kaitstakse Natura liikide elupaiku väljaspool kaitsealasid.
Veel jagunevad Natura 2000 alad loodusdirektiivi I lisas loetletud looduslikeks elupaigatüüpideks. Eestis leidub neist 60, millest omakorda 10 on metsaelupaigad. Kõik need ei pruugi asuda olemasolevatel Natura aladel. Näiteks kui hindamisaruandes leitakse, et vanad laialehised metsad ei ole piisavalt kaitstud, tuleb neid vajadusel väljastpoolt Natura alasid juurde otsida.
See käib omakorda mudelite alusel. Võttes arvesse nii geoinfot kui asjakohaseid looduslikke tunnuseid, arvestatakse välja, kus võiks sobivaid elupaiku leiduda. Kas ka päriselt leidub, selleks tuleb minna kohale neid inventeerima. Nii tekivad potentsiaalsed Natura elupaigad.
Kaitsealad
Kaitsealad jagunevad järgmisteks tüüpideks:
- rahvuspargid;
- looduskaitsealad;
- maastikukaitsealad, mille eritüübid on pargid, arboreetumid ja puistud.
Kaitsealade võimalikud kaitsevööndid rangemast leebemani on reservaadid, looduslikud sihtkaitsevööndid, hooldatavad sihtkaitsevööndid, piiranguvööndid, hoiualad.
Kõik need esinevad looduskaitsealadel. Hoiualad esinevad ainult rahvusparkides ja reservaate ei esine maastikukaitsealadel.
Lisaks on olemas uuendamata ehk vana kaitsekorraga kaitstavad alad, mis on võetud kaitse alla enne 1994. aastat. Looduskaitseseaduse kohaselt tuleb ka nende kaitsekord ära uuendada hiljemalt järgmise aasta 1. maiks. Seni on need enamast piiranguvööndi režiimis.
Hoiuala moodustatakse loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku soodsa seisundi tagamiseks, kui see ei ole tagatud muul viisil. Hoiualad võetakse kaitse alla vabariigi valitsuse määrusega, eraldi kaitse-eeskirja neile ei kehtestata ja vööndeid ei moodustata, küll aga koostatakse kaitsekorralduskavad. Piirangud tulenevad otse looduskaitseseadusest. Hoiualade arv väheneb, sest neid tasapisi liidetakse rangema korraga kaitsealadega.
Püsielupaik on väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv kaitstava liigi elupaik, mida tuleb säilitada.
Kaitstavat looduse üksikobjekti kaitstakse looduskaitseseaduse alusel. Üksikobjektideks on näiteks puu, allikas, rändrahn, juga, kärestik, pank, astang, paljand, koobas ja karst. Taolisi objekte võib kaitsta ka rühmana. Üksikobjekti ümber kehtib üldjuhul 50 m raadiusega piiranguvöönd.
Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstakse piirkonna looduse eripära. Objekte on võimalik kaitse alla võtta valla- või linnavolikogu määruse ja planeeringutega.
Kaitsekord
Kaitseala kaitsekord lähtub konkreetse ala kaitse-eeskirjast ja looduskaitseseadusest. Igale kaitsealale kehtestab vabariigi valitsus eraldi kaitse-eeskirja.
Kaitse-eeskirjaga piiritletakse ühe või mitme erineva rangusastmega kaitsevööndi ulatus.
Reservaadis on keelatud igasugune inimtegevus.
Sihtkaitsevööndis asuvaid loodusvarasid ei arvestata tarbimisvarudena. Looduslikes sihtkaitsevööndites kaitstakse looduslike protsesside loomulikku arengut (näiteks sood, loodusmetsad). Hooldatavates sihtkaitsevööndites on loodusväärtuste säilimiseks sageli vajalik inimese kaasabi (näiteks puisniitude hooldamine, niitmine, rannakarjamaade karjatamine, võsa lõikamine jne).
Piiranguvööndis on majandustegevus lubatud, arvestades looduskaitseseadusega sätestatud kitsendusi.
Veel kaitsevõimalusi
Planeeritavad kaitstavad loodusobjektid on need, mille kaitse alla võtmise menetlus käib. Kaitse alla võtmise ettepaneku võib esitada iga inimene. Kaitse alla võtmise otstarbekust hindab keskkonnaamet või tellitakse selleks ekspertiis. Alates ettepaneku tegemisest võib peatada alal kehtiva haldusakti, näiteks metsateatise kuni 28 kuuks.
Vääriselupaik on metsaala, kus kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur. Riigimetsas on need kõik kaitstud. Erametsas olevate vääriselupaikade kaitse on vabatahtlik ja toimub vajadusel lepingu alusel. Vääriselupaikadest pärit puitu ei osta FSC tarneahela sertifikaadiga kokkuostjad. Eesti FSC algatusel on olemas ka potentsiaalsete vääriselupaikade nimekiri, mis koostatud peamiselt metsa vanusel põhineva mudeli alusel ja mille puitu ei saa samuti sertifitseeritud ostjale müüa ilma veendumata, kas tegu on vääriselupaigaga või mitte.
Nii elurikkuse- kui kliimaeesmärkidest lähtudes tuleb tagada ökosüsteemide sidusus ehk kaitstavate alade vahelised rohekoridorid. Eestis ongi käimas rohevõrgustiku täpsustamine üldplaneeringutes.
Strateegiad
Loodus ei tunne piire ja ka looduskaitse on piirideülene nähtus. Eesti on Rio de Janeiro 1992 bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga ühinedes võtnud ühtlasi ka kohustuse järgida globaalse elurikkuse strateegiat.
Sellele omakorda toetub Euroopa Liidu elurikkuse strateegia. Eesti on selle eesmärkide poole liikumisel Euroopa Liidu keskmisega võrreldes edukam, kuigi kohale jõudnud pole veel ükski riik.
Euroopa Liidu tasandil on ainus valdkond, kus viimasel kümnendil on elurikkuse eesmärkide poole pürgimisel mõningast edu saavutatud, looduskaitsealuse maismaaterritooriumi suurenemine üleilmses eesmärgis seatud sihini (17%). Euroopa Liidu kaitsealade Natura 2000 võrgustik katab 18% maismaast, Eestis on kaitse all juba 19,4% maismaast. Ainuüksi suur kaitstavate alade pindala ei taga paraku elurikkuse säilimist.
Eelnevast lähtuvad meie oma strateegilised eesmärgid olid seni kirjas Eesti looduskaitse arengukavas aastani 2020. Selle järgi oli eesmärk võtta range kaitse alla 10% metsamaad. Aastaks 2020 oli see eesmärk ületatud, SMI järgi oli rangelt kaitstav 14,3% metsast.
Üldse oli 2020. aastal kaitse all 19,7% Eesti metsamaast, koos ranna ja kalda piiranguvöönditega 25,6%.
Praegu aga koostatakse uut keskkonnavaldkonna arengukava 2030 hellitusnimega KEVAD. Seda on mõeldud täiendama ka juba pikemat aega koostamisel olev metsanduse arengukava aastani 2030.
