Sõja jälgija Igor Taro: sugulased Kiievis, Minskis ja Kaliningradis ei julge üksteisele helistada

Viimastel nädalatel on paljudel saanud tavaks lugeda Igor Taro sotsiaalmeediapostituste sarja „Ukraina päevik”. See on järg Taro esimesele Ukraina päevikule, mida ta pidas aastatel 2014–2016 pärast Venemaa sissetungi Donetskisse ja Luhanskisse.

Esimest „Ukraina päevikut” hakkas Taro kirjutama, sest tundis Kagu-Eestis elades seost okupeeritud Ukraina kagupiirkonnaga. Aga ka seetõttu, et jagada infot.

Kerget survet „Ukraina päeviku” taasavamiseks hakati Tarole avaldama juba enne Ukraina sündmuste eskaleerumist. Tema aga mõtles, et selle jaoks küll praegu aega ei jagu, sest töö vajab tegemist ja Tartu ülikooli majandusteaduskonnas magistrikraad omandamist. 

Veel 24. veebruari päeval ütles ta ühe ajalehe toimetuse juhile, et mingit päevikut ei tule. Kui aga Taro vabariigi aastapäeva õhtul uudistesse süvenes, siis sellest sündis esimene sissekanne. 

„Ja nii see läks. Pooleli enam jätta ei saanud,” märgib Taro. Sõja mõju kogeb Tarode pere isiklikult. Nii temal kui ka abikaasa Julial on sugulased mõlemal pool piiri.